Lahkus Halda Turmann 26.01.1932 – 14.09.2026

Halda sündis 26. jaanuaril 1932. aastal Lehtse alevikus Kase majas oma vanemate esimese lapsena. Tema lapsepõlv möödus Lehtses ning juba varakult kujunes temast inimene, kelle jaoks olid olulised teadmised, lugemine, muusika, teater ja inimesed tema ümber.

Tema lapsepõlv langes keerulisse aega. Ta nägi oma silmadega sõja-aastaid, pommitamisi ja suuri muutusi Eesti elus. Üheksa aastasena koges ta 1941. aasta küüditamise ärevaid päevi Lehtse raudtee ääres. Need olid juuniküüditamise päevad, mil Nõukogude võimud saatsid Eestist teele üle 10 000 inimese. Hiljem kandis ta endas neid mälestusi ning pani need vanemas eas ka kirja. Nii on tema elulugu saanud väärtuslikuks mälestuseks ühest ajastust, mida tänapäeva põlvkond enam ise kogeda ei saa.

Haridustee viis Halda Tallinna Õpetajate Seminari, mille ta lõpetas 1952. aastal. Esimeseks töökohaks sai Koigi 7-klassiline kool, kus ta õpetas loodusteadusi ja geograafiat ning juhendas näiteringi. Koigis sündis tema armastus õpetajatöö ja lastega tegutsemise vastu veelgi tugevamalt.

1954. aastal kohtus Halda oma tulevase abikaasa Ilmar Turmanniga. Nad abiellusid 1. märtsil 1955. aastal ning nende perre sündis viis poega – Raivo, Andrus, Toomas, Tõnis ja Madis.

1955. aastal jõudis Halda koos perega Kehrasse, millest sai tema kodu aastakümneteks. Kehra koolis töötas ta ligi veerand sajandit, õpetades geograafiat ja keemiat ning andes oma teadmisi edasi paljudele põlvkondadele. Lisaks töötas ta Kehra õhtukoolis, kus täitis ka õppealajuhataja ülesandeid ning ühel perioodil asendas direktorit. Hiljem jätkas ta õpetajatööd Padise õhtukoolis ning vangilaagrite koolides.

Halda ei olnud ainult õpetaja. Talle meeldis lugeda, laulda, joonistada ja teatrit teha. Ta oskas oma huvisid ka teistega jagada. Koigis juhendatud näitering tõi kokku õpilased, õpetajad ja külarahva ning lavale jõudsid mitmed näidendid. Ka Kehra koolielus jäi ta paljudele meelde inimesena, kellel oli teadmisi, huvi ja tahtmist neid edasi anda.

Tema elus oli tähtsal kohal ka kodu. Koos abikaasa Ilmariga ehitati Kehrasse oma maja, mille rajamine nõudis aastaid tööd ja visadust. 1984. aasta suur tulekahju hävitas nende kodu peaaegu täielikult, kuid pere ei andnud alla. Maja ehitati uuesti üles. Tänu pere enda tööle ning sõprade, naabrite ja Kehra inimeste abile sai sellest taas kodu, mis jäi nende pere keskpunktiks.

Pensionipõlves tegeles Halda aia ja põlluga ning jätkas aktiivset elu. Ta oli hea mäluga, uudishimulik ja väga suurte teadmistega inimene. Ta armastas meenutada oma lapsepõlve Lehtses, kooliaastaid, õpetajatööd, peret ja inimesi, kellega tema pikk elutee kokku viis.

Üheks tema oluliseks pärandiks on ka enda ja oma õdede mälestuste põhjal kirja pandud perekonnalugu. Selles on talletatud mitme põlvkonna lugu. Tema vanemate ja vanavanemate saatused, lapsepõlv Lehtses, sõja-aastad, elu nõukogude ajal ning suure pere argipäev. Need lood annavad edasi mitte ainult ühe perekonna, vaid ka Lehtse ja ümbruskonna inimeste elu ning ühe terve ajastu muutusi.

Halda elu kestis läbi peaaegu terve Eesti lähiajaloo. Ta sündis Eesti Vabariigi ajal, kasvas üles sõja ja okupatsioonide keerises, lõi oma pere, kasvatas koos abikaasaga üles viis poega, töötas aastakümneid õpetajana ning jõudis näha ka Eesti taasiseseisvumist ja tänapäeva.

94 aasta jooksul kogunes tema ellu palju tööd, rõõmu, muret, kaotusi ja kordaminekuid. Kõige olulisemaks jäi talle aga alati perekond, kodu ja inimesed tema ümber.

Halda jäävad meenutama tema pere, lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, endised õpilased ja kolleegid ning kõik need, kes temaga oma eluteel kokku puutusid.

Tema sõnad ja mälestused jäävad elama ka paberile pandud lugudes, mida saavad lugeda need, kes teda armastasid, ja need põlvkonnad, kes teda enam isiklikult tundma ei saanud.

Avaldame sügavat kaastunnet tema perele, lähedastele, kolleegidele ja kõigile, kes teda teadsid. Aastakümneid Koigi ja Kehra koolides õpetanud ja mitmeid põlvkondi juhendanud Halda jättis endast maha sooja mälestuse.

Ärasaatmine toimub 19. septembril 2026 kell 10.30 Tallinna Krematooriumis.