Anija mõisa aidas avati valla harrastuskunstnike maalinäitus

Anija mõisa aida teisel korrusel on sel suvel ruum, kus ei kiirustata. Seal ei astuta lihtsalt läbi, et midagi kiiresti ära vaadata. Seal on maalid, mille ees tuleb peatuda. Seal on tööd, mis on sündinud vaikuses, kodudes, ateljeedes, töötubades, võib-olla köögilaua ääres või mõnes nurgas, kus inimene on leidnud hetke iseendale. Nüüd on need hetked tõstetud avalikku ruumi.

Teist korda toimuv Anija valla maalijate suvine ühisnäitus ei ole ainult kunstisündmus. See on kogukondlik eneseavaldus. See on märk sellest, et kohalik kultuur ei sünni üksnes lavadel, kontserdisaalides või suurtes keskustes. See sünnib ka siis, kui inimene võtab pintsli või pliiatsi kätte ja hakkab tegema midagi, mis on talle oluline.

Näituse eestvedaja Eve Kruuse on öelnud ühe lause, mis võtab kogu ettevõtmise tuuma kokku: „Mis on kohalik kultuur? Eks ikka see, mida me ise teeme. Või tegemata jätame.“

See näitus ongi tehtud. Mitte ainult korraldajate poolt, vaid kõigi nende inimeste poolt, kes on oma loomingu koduseinte vahelt välja toonud ja vaatajate ette usaldanud.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Valla maalijad ühes väärikas ruumis

Tänavusel näitusel osalevad Sirje Voolmaa, Maria Markna, Erkki Artamonov, Ksenija Gaitšuk, Helena Hanni, Annely Pakkane, Riina Rosin Steiner, Vahur Agar, Anne Tammaru, Katrina Orusalu, Egne Aavik, Kelly Kruusmann, Oksana Tkachenko, Jüri Sikka, Halje Piibeleht, Piret Gailit, Eve Kruuse ja Sirje Saar.

Nende nimede taha ei mahu üks ühine stiil ega üks läbiv teema. Just see muudabki väljapaneku elavaks. Ühes ruumis kohtuvad erinevad käekirjad, värvitunnetused, kujundid, tehnikad ja hoiakud. Mõni töö võib olla vaoshoitud ja vaikne, teine julgem ja jõulisem. Mõni kõnetab värviga, teine kompositsiooniga, kolmas meeleolu või kujundiga, mis jääb vaatajat saatma ka pärast näituselt lahkumist.

See ei ole näitus, kus vaatajale antakse ette üks kindel tõlgendus. Pigem avaneb iga töö kui omaette kohtumine. Mõni pilt kutsub ligi kohe, mõni vajab teist või kolmandat pilku. Mõni võib jääda esialgu vaikseks, aga hakata kõnelema alles siis, kui vaataja endale aega annab.

Seda mõtet rõhutas Eve Kruuse ka näituse avamisega seotud mõtetes. Tema sõnul ei pea maali ees alati küsima, mida seal täpselt kujutatud on või mida autor tahtis öelda. Kunst ei pea olema lahendatav ülesanne.

„Kui vaataja tuleb näitusele maale vaatama, siis ega ei peagi alati mõtlema nii, et no vaatame, mis siin täpsemalt on, mis siin kujutatud on,“ ütles Kruuse.

Olulisem on peatuda ja lubada pildil endaga midagi teha.

„Võib-olla on mõistlik võtta endale aega ja mitte kiirustades läbi kõndida. Vaadata, mida pilt sulle ütleb, kuidas ta sind kõnetab,“ sõnas ta.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Näitus sündis vajadusest anda maalijatele nähtav väljund

Anija valla maalijate suvise ühisnäituse taga ei ole juhuslik mõte teha üks järjekordne kultuurisündmus. Selle taga on väga konkreetne tähelepanek: vallas on inimesi, kelle jaoks maalimine on oluline, kuid kelle loomingul ei olnud piisavalt nähtavat väljundit.

Eve Kruuse sõnul oli ta juba varem märganud, et Anija vallas on mitmeid inimesi, kes maalivad. Samal ajal ei olnud selge, kus ja kuidas nad oma töid laiemalt näidata saaksid.

„Olin varem tähele pannud, et meie vallas on päris mitmete inimeste kireks maalimine, aga ma ei teadnud, et inimestel oleks väljundit, kus oma töid näidata,“ ütles Kruuse.

See tähelepanek muutus näituseks. Mitte ainult seetõttu, et maalid väärisid seinu, vaid seetõttu, et ka maalijad väärisid hetke, kus nende tööde ees seisatakse.

Kruuse on toonud võrdluse teiste kultuurivaldkondadega. Kohalikus elus on harjutud, et lauljad laulavad, tantsijad tantsivad, pillimehed mängivad ja rahvas näeb neid esinemas. Maalijate puhul on olukord teine. Nende töö sünnib sageli üksi ja jääb tihti varju.

„Kui iga tantsumemm ja laulja saab oma oskuseid näidata ja publik teab vaata et nende tantse ise juba peast, siis maalijatel puudus igasugune väljund,“ ütles Kruuse.

See lause on üks selle näituse olulisemaid väljaütlemisi. See ei ole etteheide, vaid täpne kirjeldus nähtamatust osast kohalikus kultuuris. Kui laulja hääl kostab saali ja tantsija samm jõuab publikuni, siis maalija töö võib jääda aastateks koduseinale, kausta või nurka. Näitus muudab selle olukorra. See toob maalija vaikse töö kogukonna ette.

„Ikka sama — et inimestel oleks kus oma loomingut näidata,“ võttis Kruuse näituse eesmärgi kokku.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Kodudes ja vaikuses sündinud tööd astuvad avalikkuse ette

Maalimine on sageli üksildane tegevus. See ei tähenda üksindust kurvas mõttes, vaid keskendumist. Inimene loob midagi enda seest ja enda rütmis. Pilt valmib sammhaaval. Mõnikord kiiresti, mõnikord kaua. Mõnikord on algne mõte selge, mõnikord hakkab töö suunda leidma alles tegemise käigus.

Näituse avamise mõtetes kõlas Kruuse tähelepanek, et kõik see, mis sünnib tavaliselt varjatult, peab ühel hetkel saama võimaluse nähtavale tulla.

„Kõik, mis valmib kuskil üldjuhul üksinduses, ateljees, töötoas, köögilaua taga, tuleb ühel hetkel nii-öelda väljapanekule panna. Loomulikult ei pea, aga igal loovartuuril on piisavalt edevust, et seda mingil hetkel tahta,“ ütles Kruuse.

Selles lauses on huumorit, aga ka tõde. Loov inimene ei pruugi alati otsida tähelepanu, kuid loomingul on loomulik soov jõuda vaatajani. Pilt ei pruugi vajada aplausi, kuid ta vajab pilku. Kui töö jääb igaveseks ainult tegijale, jääb osa selle võimalikust elust sündimata.

Näitus annabki maalidele teise elu. Koduses ruumis on maal isiklik. Näitusesaalis muutub see kohtumiseks. Autor on midagi öelnud, vaataja vastab oma mõtetes. See vastus ei pruugi kunagi jõuda autorini sõnades, kuid kohtumine on toimunud.

„Me ei tule näitusele ainult pilte vaatama, tuleme kohtuma autorite vaadetega. Iga töö siin ruumis on mingis mõttes vestluse algus. Maalija ütleb midagi ja vaataja vastab oma mõtetes,“ sõnastas Kruuse.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Anija mõis kui ruum, mis annab loomingule väärikuse

Näitusepaigaks valitud Anija mõisa ait ei ole juhuslik taust. See on osa kogu väljapaneku mõjust. Ajalooline hoone loob keskkonna, kus maalid ei kao argise müra sisse. Aida teine korrus annab töödele õhku, vahemaad ja väärikust.

Eve Kruuse on Anija mõisa valikut selgitanud väga konkreetselt.

„Väärikas ja ajalooline keskkond! Mõisa aida teisel korrusel on avar ruum maalide väärikaks eksponeerimiseks,“ ütles ta.

Just selline ruum on kohalike loojate jaoks oluline. Kui inimene toob oma töö avalikkuse ette, peab ka väljapaneku koht andma märku, et see looming on väärtustatud. Näitus ei ole lihtsalt maalide seinale riputamine. See on tervik — ruum, valgus, vaikus, liikumine tööde vahel ja tunne, et igal pildil on oma koht.

Tänavuse näituse puhul on oluline ka see, et ruum on saanud paremad võimalused tööde eksponeerimiseks. Eelmisel suvel lubasid vallavanem Riivo Noor ja volikogu esimees Jaanus Kalev, et Muinsuskaitseametiga lepitakse kokku riputussüsteemide paigaldamine ning eraldatakse raha nende ostmiseks. Tänaseks on see lubadus täidetud.

„Eelmisel suvel, näituse avamisel, lubasid nii vallavanem Riivo Noor kui ka volikogu esimees Jaanus Kalev, et Muinsuskaitseametiga lepitakse kokku riputussüsteemide paigaldamiseks, samuti lubati eraldada raha nende ostmiseks. Meest sõnast, härga sarvist — nii ka tehti. Aitäh vallale!“ ütles Kruuse.

See on näide sellest, kuidas üks kultuuriline algatus saab kasvada siis, kui sellele antakse praktiline tugi. Riputussüsteem võib kõlada tehnilise detailina, kuid tegelikult on see väga oluline. See tähendab, et ruum saab valmis olema ka tulevasteks näitusteks. See tähendab, et loomingut ei käsitleta ajutise kõrvaltegevusena, vaid millekski, millele tehakse päriselt koht.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Jaanus Kalev: kunstnik toob vaataja ette oma hinge

Näituse avamisel kõneles ka Anija vallavolikogu esimees Jaanus Kalev, kes tunnustas kohalikke kunstnikke ja rõhutas, et nende töödes on midagi palju enamat kui lihtsalt pilt seinal.

„Aitäh, kunstnikud. Kui ma eelmisel aastal Eve kutsel siia tulin, ei osanud midagi arvata. Ma ei osanud arvata, et Anija vallas on hea käega ja hea pintsliga inimesi niivõrd palju,“ ütles Kalev.

See tunnustus on oluline, sest näitus on teist aastat järjest toonud nähtavale loomejõu, mis oli vallas olemas juba varem, kuid ei pruukinud olla avalikkusele samal määral nähtav. Kalevi sõnul annab iga inimene, kes pintsli või pliiatsi kätte võtab, vaatajale midagi väga isiklikku.

„Iga Anija valla inimene, kes on pintsli või pliiatsi kätte võtnud, ta tegelikult toob meile oma hinge. Ta tahab meile midagi ütelda,“ sõnas Kalev.

See on üks näituse tugevamaid mõtteid. Maal ei ole ainult ese ega dekoratsioon. See on autori jälg. Selles on tema valikud, tema tähelepanekud, tema julgus, tema kõhklused ja tema viis maailmaga suhestuda. Mõnikord on see väga otsene, mõnikord varjatud. Mõnikord ei saa vaataja kõigest kohe aru, kuid see ei tähenda, et töö ei kõneleks.

Kalev juhtis tähelepanu ka sellele, et kunsti mõistmine ei pruugi toimuda esimese hetkega.

„Eks maalide ja joonistustega on niimoodi, ega me esimese minutiga seda õiget sügavust ja mõtet kätte ei saa, teinekord on teist vaatenurka vaja,“ ütles ta.

Selles mõttes sobib Anija mõisa ait näitusepaigaks väga hästi. See on ruum, mis lubab vaatenurka otsida. Seal ei pea kiirustama. Seal saab liikuda, eemalduda, tagasi tulla ja vaadata uuesti.

„Mul on väga hea meel, et selle vaatenurga leidmiseks on kohalikud kunstnikud leidnud selle osa Anija mõisas. See on heas mõttes nagu rusikas silmaauku,“ märkis Kalev.

Oma sõnavõtu lõpetas ta tänusõnadega näituse eestvedajale ja lootusega kohtuda taas.

„Suur tänu, Eve Kruuse, ja kohtume ka järgmisel aastal.“

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Näitus ei anna vastuseid, vaid avab paremaid küsimusi

Anija valla maalijate ühisnäitus ei püüa vaatajat ühes suunas juhtida. Sellel puudub üks kindel teema, mis kõik tööd ühte raamistikku suruks. Selline vabadus muudab näituse mitmekesiseks. Vaataja ei liigu mitte ühe loo sees, vaid paljude lugude vahel.

See ongi harrastuskunstnike ühisnäituse eriline jõud. Professionaalses kunstimaailmas hinnatakse sageli kontseptsiooni, terviklikku kuraatoripositsiooni ja teoreetilist raami. Kohalikul ühisnäitusel on väärtus teistsugune. Siin on näha, kuidas erinevad inimesed tajuvad maailma erinevalt. Iga autor toob kaasa oma käe, oma mälu, oma värvid ja oma sisemise rütmi.

Eve Kruuse sõnul ei pea looming alati andma lõplikke vastuseid.

„Looming ei anna alati vastuseid, kuid ta aitab esitada paremaid küsimusi,“ ütles ta.

See mõte võiks saata iga külastajat, kes näitusele tuleb. Kunsti ees ei pea kohe otsustama, kas töö meeldib või ei meeldi. Ei pea kiirustama hinnanguga. Võib küsida hoopis: miks see pilt mind peatab? Miks mõni värv mõjub rahustavalt ja teine rahutult? Miks üks kujund tundub tuttav, kuigi ma ei tea, miks? Miks mõni töö jääb meelde alles hiljem?

Sellised küsimused ongi näituse osa. Need sünnivad vaataja sees. Maal võib olla vaikne, kuid selle mõju ei pruugi vaikida.

„Parim kohtumine loominguga ei sünni mitte siis, kui püüame teost kohe ära seletada, see sünnib siis, kui anname endale hetke lihtsalt vaadata, märgata, mõelda,“ ütles Kruuse.

Selles lauses on üleskutse kõigile külastajatele. Mitte läbida näitust kohustusliku kultuuripeatusena, vaid võtta see aeg päriselt. Anda maalidele võimalus.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Loova inimese väljund on tema pidu ja tähetund

Näituse korraldamine tähendab palju nähtamatut tööd. Tuleb suhelda autoritega, koguda tööd, mõelda ruumile, paigutusele, avamisele, teavitusele ja paljule muule. Ometi ei taha Kruuse rõhutada raskusi. Tema sõnul erilisi väljakutseid ettevalmistamisel ei tekkinud, kuigi näituse installeerimisel tuleb ikka aeg-ajalt ootamatusi ette.

„Eks näituse installeerimisel tuleb aeg-ajalt ikka ootamatusi ette, aga lõppkokkuvõttes sujus kõik kenasti,“ ütles ta.

Hoopis olulisem on tema jaoks mõte, mida näitus loovale inimesele tähendab.

„Näituse ettevalmistamisel erilisi väljakutseid ei tekkinud. Küll aga tahan öelda üht. Loova inimese väljund on näitus. See on tema pidu ja tähetund,“ sõnas Kruuse.

See on näituse keskne sõnum. Kui inimene loob, siis ta teeb seda sageli ilma suurema tähelepanuta. Keegi ei näe kõiki katsetusi, ümbertegemisi, kahtlusi ega hetki, mil pilt ei liigu edasi. Valmis töö jõuab vaatajani, kuid selle taga on protsess, mida näeb enamasti ainult autor ise.

Näitusepäev muudab seda. Avamine on hetk, mil autor ei ole enam oma tööga üksi. Tema maal ripub seinal teiste kõrval. Inimesed tulevad, vaatavad, küsivad, tunnevad ära, võib-olla tunnustavad. See võib olla väga suur asi ka inimesele, kes ei pea end professionaalseks kunstnikuks.

Kruuse sõnul teeb talle rõõmu, et inimesed julgevad oma loomingut näidata.

„Mulle teeb siirast rõõmu see, et inimesed usaldavad iseennast ja julgevad oma loomingu vaatajate ette tuua,“ ütles ta.

Selle julguse taga on palju enamat kui soov näitusel osaleda. Oma loomingu näitamine tähendab ka valmisolekut olla nähtav. See tähendab, et inimene lubab teistel vaadata midagi, mis on sündinud tema käe ja sisemaailma koostöös. See nõuab usaldust iseenda vastu ja usaldust kogukonna vastu.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Kogukond peaks leidma aja, et tulla oma inimesi märkama

Üks Eve Kruuse tugevamaid sõnumeid puudutab kogukonna kohalolu. Näitus on loojate jaoks oluline, kuid selle mõju sõltub ka sellest, kas inimesed tulevad kohale. Mitte ainult juhuslikud külastajad, vaid lähedased, sõbrad, tuttavad, naabrid, vallarahvas.

„Oleks nii kena, kui lähedased, sõbrad, kogukond leiaks selle pisukese aja ja tuleks maalijaid õnnitlema, maale vaatama,“ ütles Kruuse.

See on lihtne, kuid oluline palve. Kohaliku kultuuri elujõud ei sõltu ainult sellest, kas keegi midagi korraldab. See sõltub ka sellest, kas kogukond sellele vastab. Kui oma valla inimesed loovad, siis nende märkamine on osa kogukondlikust hoidmisest.

Anija valla maalijate näitus on võimalus teha midagi väga lihtsat: minna kohale. Vaadata oma inimeste töid. Tunnustada neid kohaloluga. Mõnikord ei olegi vaja pikki sõnu. Piisab sellest, et inimene tuleb, seisab töö ees ja ütleb hiljem autorile: ma nägin.

Sellised hetked võivad loojale palju tähendada. Eriti siis, kui looming on seni olnud pigem isiklik ja varjus.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Eelmine suvi andis kinnituse, et sellist näitust on vaja

Tänavune näitus on järjekorras teine suvine Anija valla maalijate ühisnäitus. Esimene toimus eelmisel suvel ning selle vastuvõtt andis korraldajatele kindlust, et kohalike maalijate looming kõnetab publikut.

„Eelmisel suvel läks sündmus imehästi. Maale oli väljas pisut üle 60 ja avamisel oli tööde vastu huvi suur,“ ütles Kruuse.

See kogemus näitas, et vallas ei ole puudu ei loojatest ega publikust. Puudu oli pigem kohast ja võimalusest, kus need kaks poolt kokku viia. Kui ruum tekkis, täitus see tööde ja inimestega.

Lisaks suvisele näitusele oli veebruaris väiksem väljapanek koolis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise raames. See näitab, et kohalike maalijate loomingu esitlemine ei ole jäänud üheks juhuslikuks ettevõtmiseks, vaid on hakanud leidma kohti erinevates sündmustes ja ruumides.

Samas ei kiirusta Kruuse suvist näitust veel traditsiooniks nimetama.

„Kuigi jah, suvist näitust teeme teist korda, ei nimetaks ma seda veel traditsiooniks. Selleks läheb veel natuke aega,“ ütles ta.

See ettevaatlikkus mõjub usutavalt. Traditsioon ei sünni sellest, et midagi tehakse kaks korda. Traditsioon sünnib siis, kui kogukond hakkab seda ootama, kui osalejad tahavad tagasi tulla ja kui sündmus leiab oma kindla koha kohalikus kultuurirütmis.

Ometi on suund olemas. Kruuse kinnitas, et plaan on näitus korraldada ka järgmisel suvel.

„Jah, on plaan ka järgmisel suvel näitus teha. Kui aeg sealmaal, reklaamin välja,“ ütles ta.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Uutele osalejatele on uks avatud

Anija valla maalijate näitus ei ole suletud ring. Kui vallas on inimesi, kes maalivad või joonistavad ja soovivad tulevikus oma töid näidata, on võimalus olemas.

Kruuse sõnul ei ole osalemise mõte keeruline.

„Ega midagi keerukat pole — tuleb minuga ühendust võtta ja oma maalid näitusele esitada. Nii lihtne ongi,“ ütles ta.

See lihtsus on oluline. Paljud inimesed, kes loovad midagi omaette, ei pruugi end ise esile pakkuda. Võib tunduda, et töö pole piisavalt hea, et näitusele minna, või et näitus on mõeldud kellelegi teisele. Sellised kahtlused on loova inimese puhul tavalised.

Just seetõttu on oluline, et näitus annab signaali: kui sa lood, siis sinu töö võib leida koha. See ei tähenda, et iga inimene peab tingimata avalikkuse ette tulema. Aga võimalus on olemas. Ja mõnikord ongi vaja vaid kutset, et inimene julgeks oma loomingut jagada.

Müük ei ole näituse peamine mõõdupuu

Kunstinäituste puhul kerkib sageli küsimus, kas töid saab osta. Ka Anija valla maalijate näitusel võib mõni külastaja leida teose, mis teda kõnetab nii tugevalt, et ta soovib selle endale koju viia.

Samas on oluline jääda faktide juurde: näituse avamise järel ei olnud Eve Kruuse teadaolevalt veel ühtegi maali müüdud.

„Näitus avati alles ja minule teadaolevalt ühtki maali pole veel müüdud,“ ütles Kruuse.

See ei muuda näituse väärtust väiksemaks. Vastupidi, see aitab meenutada, et väljapaneku esmane eesmärk ei ole müügiedu, vaid kohalikele loojatele nähtavuse andmine. Maalide väärtus ei seisne ainult hinnasildis. Mõne töö mõju võib olla puhtalt vaataja sees. Mõni pilt jääb meelde, mõni kutsub tagasi, mõni tekitab mõtte, mida inimene kannab edasi.

Kui keegi siiski soovib mõne teose soetada, soovitab Kruuse lähtuda eelkõige isiklikust kontaktist.

„Kui endale mõnda teost soetada, siis üks lihtne asi, millega arvestada, on ikka kindlasti see, et vaatamata hinnale või ükskõik millisele muule tegurile, peaks teos sind tõepoolest kõnetama. Et see sulle korda läheks, midagi tähendaks,“ ütles ta.

See on hea nõuanne ka laiemalt. Kunsti ostmine ei peaks algama ainult hinnast, sobivast mõõdust või seinavärvist. Kõigepealt peaks tekkima tunne, et see töö puudutab. Et selles on midagi, mille juurde tahaks tagasi tulla.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Kohalik kultuur sünnib siis, kui keegi teeb ja teised tulevad kaasa

Anija valla maalijate näituse puhul on oluline rääkida ka toetajatest. Sellised ettevõtmised ei sünni ainult ühe inimese tahtest, kuigi üks inimene võib olla algataja ja eestvedaja. Näitus vajab ruumi, korraldust, tuge, abilisi ja toetajaid.

Kruuse on rõhutanud, et toetajate nimetamine ei ole tühi reklaam, vaid aus tunnustus nende panusele.

„See ei ole mingi odav reklaam eraärile või asutusele. Lihtsalt kui nemad ei toetaks, ei teeks ma üksinda ju midagi,“ ütles ta.

Tänu kuulub Anija vallale, vallavanem Riivo Noor, volikogu esimehele Jaanus Kalevile, mõisajuht Kadri Raudkivile, mõisa haldus- ja müügijuhile Irma Adamsile ning toetajatele Fizul, Kehra Pagar, AnoMari kodused maitsed, Kehra Lillepood Lilleke, Anija Mõisakohwik InnAmorata ja Liviko.

Selline koostöö näitab, kuidas kohalik kultuur tegelikult toimib. Üks inimene märkab vajadust. Teised annavad ruumi, vahendid või abi. Kunstnikud toovad tööd. Kogukond tuleb vaatama. Kui need osad kokku saavad, sünnibki midagi, mis on suurem kui üksik näitus.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Miks see näitus on Anija vallale oluline

Anija valla maalijate ühisnäitus on oluline mitmel põhjusel. Esiteks annab see nähtavuse inimestele, kelle looming võib muidu jääda koduseinte vahele. Teiseks loob see kogukonnale võimaluse kohtuda oma inimeste sisemaailmaga. Kolmandaks kinnitab see, et kohalik kultuur ei piirdu ainult sellega, mida juba harjumuspäraselt nähakse.

Maalijate näitus avardab pilti sellest, kes meie kõrval elavad. Inimene, keda tuntakse naabri, töökaaslase, tuttava või kogukonnaliikmena, võib osutuda ka loojaks, kellel on oma väga isiklik visuaalne keel. Näitus lubab näha seda külge, mis argielus ei pruugi avaneda.

See muudab kogukonna tihedamaks. Mitte lärmakalt ega loosunglikult, vaid vaikselt. Kui inimene näeb teise loomingut, näeb ta teda natuke teistmoodi. Võib-olla sügavamalt. Võib-olla tähelepanelikumalt.

Sellised sündmused aitavad ka väiksematel kohtadel ja kogukondadel mõista, et väärtuslik kultuur ei pea alati tulema väljastpoolt. Sageli on see juba olemas. Küsimus on selles, kas sellele tehakse ruumi.

Anija mõisa ait on praegu selline ruum.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Näitus, mis võib kasvada traditsiooniks

Kuigi Eve Kruuse ei nimeta suvist näitust veel traditsiooniks, on selles ettevõtmises juba traditsiooni alguse märke. Teist aastat järjest kogunevad Anija valla maalijad ühisnäitusele. Publikul on võimalus tulla. Vallal ja mõisal on olnud roll ruumi ja tingimuste loomisel. Osalejad saavad kogemuse, et nende looming kuulub avalikku ruumi.

Traditsioon ei teki käsu peale. See kasvab siis, kui sündmus osutub vajalikuks. Kui inimesed küsivad selle järele. Kui autorid tahavad taas osaleda. Kui vaatajad mäletavad eelmist korda ja tulevad uuesti. Kui järgmine suvi ei tundu enam juhus, vaid oodatud jätk.

Anija valla maalijate näitusel on selleks eeldused olemas. Eelmine suvi läks hästi. Tänavune näitus on avatud. Järgmiseks suveks on plaan olemas. Ja mis kõige tähtsam — vallas on inimesed, kes loovad.

Aeglane kohtumine maalidega

Näituse külastaja võiks Anija mõisa aida teisele korrusele minna teadmisega, et seal ei pea midagi tõestama. Ei pea olema kunstiharidust. Ei pea teadma, mida iga töö tähendab. Ei pea oskama hinnata, kas üks või teine lahendus on tehniliselt parem. Võib lihtsalt vaadata.

Mõne töö ees võib peatuda kauem. Mõne juures võib tekkida äratundmine. Mõni võib jääda arusaamatuks, ja ka see on lubatud. Kunst ei pea alati avanema lõpuni. Mõnikord jääbki alles väike saladus, mis teeb teose huvitavaks.

Kui minna näitusele kiirustades, võib näha seinu ja pilte. Kui minna aeglasemalt, võib kohtuda inimestega nende tööde kaudu. See on suur erinevus.

Kruuse mõte, et vaataja tuleb kohtuma autorite vaadetega, on siin keskne. Maalija on midagi alustanud. Vaataja jätkab seda oma pilguga. Nii sünnibki vaikne dialoog, milles ei pea kõlama ühtegi sõna.

Foto: Jarko Nõmme - Anijauudised.ee 

Avatud kutse kogu vallarahvale

Anija mõisa aidas avatud teine Anija valla maalijate suvine ühisnäitus on kutse kõigile, kes tahavad näha, mida kohalikud inimesed loovad. See on kutse neile, kes tunnevad osalejaid isiklikult, aga ka neile, kes ei tunne ühtegi autorit. See on kutse kunstihuvilisele, juhuslikule möödujale, perele, sõpruskonnale, suvekülalisele ja vallainimesele, kes pole ehk ammu mõisa aita sattunud.

Näitus ei vaja suurt pidulikkust. Vaja on vaid tulla. Astuda Anija mõisa aida teisele korrusele. Anda endale aega. Vaadata. Märgata. Mõelda.

Sest selles ruumis on rohkem kui maalid. Seal on inimeste julgus näidata, mida nad on loonud. Seal on kohaliku kultuuri elav tõestus. Seal on Anija valla inimeste käed, värvid ja vaated.

Anija valla maalijate suvine ühisnäitus on avatud Anija mõisa aida teisel korrusel 7. juunist 5. juulini teisipäevast pühapäevani kell 12.00–19.00.

Kui minna, siis mitte kiirustades. Mitte ainult läbi astudes. Vaid nii, nagu Eve Kruuse soovitas — võtta hetk, vaadata, märgata ja lasta maalidel end kõnetada.

Rohkem pilte: