Kertu Roosi krooniti Ne-Waza Eesti meistriks: Elus on palju karmim olla nõrk kui treenida ja muutuda osavaks

Kuigi Ne-Waza ei pruugi olla laiemale avalikkusele veel sama tuntud kui traditsiooniline maadlus või judo, on tegemist kiiresti populaarsust koguva ja äärmiselt nõudliku alaga. Olemuselt on Ne-Waza Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) ja judo omapärane sulam, kus kogu tegevus keskendub maasvõitlusele. Neljaminutiliste matšide jooksul on sportlase eesmärk vastane kas selili matti suruda ja seda asendit hoida või sundida ta alistuma. See on ala, mis ei andesta passiivsust ning nõuab nii plahvatuslikku jõudu kui ka maletajalikku strateegiat.

FAKTIKAST: Mis teeb Ne-Waza reeglid nii halastamatuks?

• Aktiivsuse nõue: Matši normaalaeg on neli minutit. Erinevalt mõnest teisest võitluskunstist ei saa Ne-Wazas passiivselt aega venitada. Kui sportlane hoiab positsiooni üle 20 sekundi ilma reaalse rünnakuta, peatab kohtunik matši ja tegevust tuleb alustada uuesti nullist.
• Alistamine ja pinnimine: Võidu toob kas korrektne alistus (kägistused või lubatud käelukud, nagu kimura, americana, armbar) või vastase selili matti surumine ehk pinnimine vähemalt 20 sekundiks.
• Brutaalne lisaaeg: Kui normaalaeg lõppeb viigiga, liigutakse lisaajale. Üks võistleja alustab kohe domineerivast positsioonist pealt ning peab seda hoidma 20 sekundit, samal ajal kui allolija peab põgenema. Seejärel rollid vahetuvad. Seda korratakse seni, kuni üks võistleja lõplikult murdub.

Äratuskell esimeses matšis

Kuldmedalini jõudmine ei tulnud Roosile aga kergelt. Raskekaalus võistlemine tähendab sageli vastamisi astumist endast kogukamate ja äärmiselt jõuliste vastastega. Turniiri kõige kriitilisem hetk saabus värske meistri sõnul kohe esimeses matšis.

„Esimene matš oli kindlasti kõige äratavam, sest ma ei olnud üldse valmis selleks, et jään kaotusseisu,“ meenutab Roosi. „Kui olin juba alla jäämas, mõtlesin, et nüüd on aeg tegutseda — kaotusega ma ei lepi. Õnneks suutsin olukorra enda kasuks pöörata ja lõpetasin matši kimono kraest tehtud kägistusega.“

Kusjuures, vastane oli Kehra sportlasest umbes kümme kilogrammi raskem ja väga jõuline. Kuigi Roosi plaanis esialgu jahtida peamiselt kolmnurkkägistusi (triangle) ja sirgeid käelukke, nõudis olukord kohanemist. Turniiri lõpuks oli tema alistuste arsenal muljetavaldavalt mitmekülgne: võidud tulid nii kõrikägistuse, sirge käeluku kui ka kolmnurkkägistusega (triangle).

Finaalmatšis maksis aga aastatepikkune rutiin ja tehniline pagas end täielikult ära. Küsimusele, millal ta mõistis, et kuld on käes, vastab Roosi kogenud võitleja rahuga: „Sellises spordis pole enne alistust kunagi kindlust. Kui olin viimase vastase matši 1 minuti ja 40 sekundi peal sirge käeluku alla saanud, siis sain aru, et olen meister.“

Aastatepikkune vundament

Kuigi maasvõitlus on äärmiselt tehniline, nõuab raskekaalus võistlemine ka tohutult toorest jõudu. Huvitaval kombel ei teinud Roosi Eesti meistrivõistlusteks eraldi spetsiifilist ettevalmistuslaagrit, vaid toetus oma muljetavaldavale sporditaustale.

„Mul on üle 10 aasta klassikalise jõutõstmise ja üle 7 aasta Brasiilia jiu-jitsu tausta,“ selgitab naine. Ta jätkas lihtsalt oma tavapärast rütmi: 3–5 trenni nädalas, millest kolm olid jiu-jitsu treeningud (nii kimonoga kui ka no-gi Estum Jiujitsus) ning paar korda nädalas tegi ta jõusaalis kõrge mahuga kükke, jõutõmbeid ja üldfüüsilist treeningut.

Maineka tiitli toomine kodulinna Kehrasse on Roosi jaoks isiklikult suur teetähis. „See on järjekordne uus avatud uks minu kontaktspordi karjääris, millega alustasin üsna hilises eas. Selline võit — eriti nooremate vastaste üle — annab kinnitust ja enesekindlust, et miski pole läbi, vaid kõik on alles alguses.“

Sõnum naistele: enesekaitse ja kehatunnetus

Kõrvaltvaatajale, eriti noortele tüdrukutele, võib Ne-Waza või Brasiilia jiu-jitsu tunduda karmi ja isegi hirmutava alana. Roosi aga näeb asja hoopis teises valguses ja julgustab ka teisi naisi võitluskunstidega tutvust tegema.

„Igasugune kontaktsport võib pealt vaadates tunduda karm, kuid igal alal on omad reeglid. Maasmaadluse suurim võlu peitub selle voolavas olemuses — õppida tundma oma keha ja liigutada seda nii, nagu see on loodud liikuma,“ räägib ta kirglikult.

Lisaks spordile on tegemist ka hindamatu elulise oskusega. „Enesekaitse vaates on maasvõitlus strateegiliselt üks kõige praktilisemaid oskusi, sest paljud konfliktid lõppevad maas. Et olukorra eskaleerumist pidurdada, on oluline osata seal tegutseda,“ rõhutab Roosi. „Naistele — eriti noortele tüdrukutele — on maasmaadluse oskus palju väärtuslikum, kui esmapilgul tundub. Elus on palju karmim olla nõrk kui treenida ja muutuda osavaks.“

Euroopa meistrivõistlused sihikul

Eesti meistri tiitel on küll taskus, kuid loorberitele puhkama jääda Roosi ei plaani. Sel aastal ootavad ees mitmed Brasiilia jiu-jitsu võistlused nii Soomes kui ka Eestis.

Põhifookus on seatud aga rahvusvahelisele areenile. Sügisel toimuvad IBJJF Euroopa meistrivõistlused no-gi's (ilma kimonota), kus ta plaanib võistelda sinise vöö +79 kg kaaluklassis. Varasemalt on Roosi Euroopa meistrivõistlustel osalenud kimonoga aastatel 2020 ja 2024, kuid on pidanud seni leppima kaotustega. „Sel aastal on eesmärk tulemust kindlasti parandada,“ kinnitab ta.

Samuti lubab ta, et kui Eesti Judoliit peaks korraldama uusi Ne-Waza võistlusi, on ta raudselt stardijoonel. „Võistlemise lõppu ma niipea ei näe,“ lubab Kertu.