Munadepühad tähistavad uut ärkamist

Munadepühad, mida nimetatakse ka ülestõusmispühadeks või lihavõttepühadeks, on üks olulisemaid kevadisi tähtpäevi, millel on nii kristlik kui ka paganlik taust.

Kristlikus traditsioonis tähistavad need Jeesuse surnust ülestõusmist pärast ristilöömist, olles kristlaste jaoks aasta tähtsaim püha. Paganlikus võtmes on need pühad uue elu algus.

Põhja-Eestis harrastati lihavõttepühadel Viru- ja Järvamaal ning osalt Harjumaalgi kiikumise omapärast vormi – lauahüppamist.

Lihavõtted algavad pärast kevadist pööripäeva kuu täissaamisele järgneval pühapäeval ja võivad jääda ajavahemikku 23. märtsist kuni 26. aprillini. Ferdinand Wiedemann (1805–1887) nimetab neid oma teoses nimedega „liha-võtme-püha“, „lihate-püha“, „lihatme-püha“, „lihatu-püha“; setud ütlevad „lihavõõdõh“.

Munadepühi seostatakse Kristuse ülestõusmisega, kuid neil on paganlikud juured. FOTO: Bill Gullo / Unsplash 

Kannatus ja alistumine

„Kristlikku lihavõttekompleksi on kätketud vanaheebrea karjakasvatajate kevadise talleohverdamise rituaal, samuti kajastub selles maaharimisega seotud rahvaste muistsetele religioonidele omane sureva ning taaselustuva loodusjumaluse idee,“ kirjutatakse Eesti rahvakalendri andmebaasis.

Varakristlik õpetus Jeesus Kristuse märtrisurmast patuste lunastamiseks rõhutab kannatuse ning alistuvuse nõuet.

„Ent koos ristiusu ekspansiooniga on see õpetus vastu võtnud ka kujutelmi Euroopa agraarrahvaste loodusjumaluste kevadise elluärkamise ning ülestõusmise sümboolikast,“ ütlevad rahvakultuuriteadlased. Germaanlaste kevade- ja maajumala nimest lähtub lihavõtete nimetuski – Ostern.

Kristlusega seoses on see tähistanud kannatusnädalat, mis on paljuski jäänud kandma surma ja sellele järgnevat ülestõusmise ideed, olles kujunenud rõõmuavalduseks uuele elule ärkamisele.

Munadepüha juured ulatuvad aga sügavale eelkristlikku aega. Paljud nende pühade kombed ja sümbolid on seotud looduse tärkamise, viljakuse ja uue elu tähistamisega.

Kiigel käimine oli moes

Eelkristlikest kevade vastuvõtmise ja tervitamise traditsioonidest on eestlastel nagu ida­slaavlastelgi lihavõtetega kohandunud noorte kevadise kooskäimise ning lõbutsemisaja algus.

„Lõuna-Eestis algas külanoorte kooskäimine kiigele. Põhja-Eestis algas see hiljem, suvistepühadega, Lääne-Eestis esinevad kõrvuti mõlemad algusajad,“ kirjutatakse Eesti rahvakalendri andmevaramus.

Nii kiigelkäimise kirjeldustest kui ka kiigelauludest nähtub, et kooskäimised külakiigele olid tähtsad noortevaheliste suhete loomises, mis oli nagu tolleaegne sotsiaalmeedia praegu.

Põhja-Eestis harrastati lihavõttepühadel Viru- ja Järvamaal ning osalt ka Harjumaalgi kiikumise omapärast vormi – lauahüppamist, kuid see ei kujunenud nii rahvarohkeks kui kiigelkäimine. Sellegipoolest on tegemist huvitava traditsiooniga, millest on paraku vähe teada. Küll aga kiigelkäimisest laiemalt.

„Kristlikus usundis on selle ürgse kombe seletuskatsed väheveenvad: kiikumine tulenevat soovist Jeesuse ristilöömist kõrgemalt paremini näha või Jeesuse ülestõusmise auks kiikuva päikese matkimisest,“ öeldakse rahvakalendri andmebaasis, mis selgitab pigem traditsiooni seoseid kevade algusega.

Muna kui riituseobjekt

Muna kui riituse-ese on erinevate rahvaste traditsioonis kõige enam seostatav muistse põllundus- ja karjandusmaagiaga. Eesti rahvapärimuse järgi kuulub meil sellesse kombestikku muna andmine kündjale või külvajale pärast kastmist. Muna abil võidi otsustada kariloomade saatust eeloleval karjatamisperioodil. Põllundusega seostub muna meil vähem.

Munade värvimise komme ulatub kaugesse minevikku, ent Eesti alal on värvilised pühademunad saanud suurema populaarsuse 19. sajandi lõpust. Kuigi munade värvisümboolika on hiline, sh munakoksimine, on see meelelahutusena perekonnaringi jäänud – olles seda siiani.

Munadepüha on kristlikus traditsioonis paastuaja lõpp, millega kaasneb rõõm ja sotsiaalne läbikäimine.

Samas ei maksa unustada, et lihavõttepühadega seotud kombed ja sümbolid, nagu munade värvimine, kinkimine, kiikumine, looduse tärkamise tähistamine on pärit eelkristlikust ajast ning seotud eelkõige kevade saabumisega. 

HEA TEADA

Paganlikud elemendid munadepühadel

Muna kui elu alguse sümbol – paljudes loomismüütides on maailm tekkinud munast.

Muna kinkimine ja värvimine on olnud seotud viljakusmaagia ja hea õnne soovimisega.

Munadepühade aeg langeb kevadisele pööripäevale järgnevasse täiskuusse, mis oli looduse tärkamise ja uue elu alguse aeg, mis mõjutab tulevast õnne ja saaki.

Kiikumine võis sümboliseerida kõrgemale pürgimist ja kevade saabumist, seondudes uuenemise ja viljakusega.

Lihavõttejänes on samuti viljakuse ja uue elu sümbol, kuna ta poegib sageli ja arvukalt.

Lihavõttejänese komme pärineb tõenäoliselt Saksa protestantlikust traditsioonist, kust see levis üle maailma. Jänes peidab mune, mis on seotud viljakusega.

Kristluse tulekuga liideti vanad kevadpühad Jeesuse ülestõusmise tähistamisega.

The post Munadepühad tähistavad uut ärkamist appeared first on Harju Elu.